Ainete ja segude klassifitseerimine

Klassifitseerimise, märgistamise ja pakendamise (CLP) määruse peamise põhimõtte kohaselt peab tootja, importija või allkasutaja aine või segu „ise klassifitseerima“.

Selleks on vaja aine või seguga seotud ohud välja selgitada ja ohuteavet CLP-määruses esitatud kriteeriumidega võrrelda. Klassifitseerimise aluseks on aine või segu ohtlikud omadused, mitte kokkupuute tõenäosus ega riskidega seotud kaalutlused.

Iseklassifitseerimise eesmärk on selgitada välja, kas keemilise aine või seguga on seotud füüsikalisi, tervise- ja/või keskkonnaohte ning esitada toote turuleviimisel tarneahelas asjakohase märgistuse abil nende ohtude kohta teavet, olenemata aine või segu toodetavast kogusest.

Iseklassifitseerimine

CLP-määruse kohaselt tuleb aine ise klassifitseerida, kui selle jaoks ei ole CLP-määruse VI lisas ühtlustatud klassifikatsiooni ja sel on ohtlikke omadusi. Kui aine jaoks on olemas ühtlustatud klassifikatsioon (kanne CLP-määruse VI lisas), on ühtlustatud ohuklassifikatsioon kandega hõlmatud ohuklasside ja nende alajaotuste suhtes õiguslikult siduv. Kandega hõlmamata ohuklassid ja nende alajaotused tuleb vajadusel hinnata ja ise klassifitseerida.

Ühtlustatud klassifikatsiooni kohaldamisel võib teha erandeid, kui see on põhjendatud nt turuleviidava aine teistsuguse füüsikalise oleku või kujuga või VI lisa kandega seotud märkusega. Klassifikatsiooni, mis on VI lisas esitatud miinimumklassifikatsioonina, tuleb kättesaadava teabe alusel hinnata, ja kui on andmeid, mille põhjal aine tuleks klassifitseerida rangemasse kategooriasse, tuleb kasutada rangemat kategooriat.

Muid ebamäärasusi, mis tulenevad ohtude „tõlkimisest“ ohtlike ainete direktiivist (DSD-direktiiv) CLP-määrusesse, tuleb hoolikalt hinnata. Iga otsus aine iseklassifitseerimise kohta (lisaks selle ühtlustatud klassifikatsioonile CLP-määruse VI lisas) peab olema põhjendatud ja vajadusel kokku lepitud teiste tootjate, importijate või allkasutajatega.

Kui aine ei ole praegu VI lisasse kantud (st ainel pole ühtlustatud klassifikatsiooni üheski ohuklassis), peab tootja või importija hindama kõiki asjakohaseid ohuklasse ja aine iseklassifitseerima seoses kõigi ohuklassidega, mille klassifitseerimiskriteeriumidele aine vastab.

Segud tuleb alati enne turuleviimist ise klassifitseerida, sest need ei kuulu ühtsele klassifitseerimisele ja märgistamisele.

Iseklassifitseerimiseks peab klassifitseerija koguma kättesaadavat teavet ning hindama selle asjakohasust ja usaldusväärsust. Seejärel tuleb teavet võrrelda klassifitseerimiskriteeriumidega ja teha järeldus vastava klassifikatsiooni kohta.

Segusid klassifitseeritakse samamoodi. Nende klassifitseerimisel võib võtta aluseks segu enda, sarnaste katsetatud segude või segu üksikute koostisosade andmed.

Tootjad, importijad ja allkasutajad peavad jälgima teaduslikku ja tehnilist arengut ning otsustama, kas nende turuleviidava aine või segu klassifikatsioon on vaja ümber hinnata.

Categories Display

Märgistatud:

(sisu otsimiseks klõpsake sildil)