Kes vastutab kemikaaliohutuse eest?
-
Kemikaalid meie elus
- Mis saab loomkatsetest?
- Töötage kemikaalidega ohutult
- Mis kemikaalid on ohtlikud?
- Kas on ohutumaid alternatiive?
- Kuidas saan kasutada kemikaale ohutult?
- Miks on kemikaalid tähtsad?
- Kes vastutab kemikaaliohutuse eest?
- Kuidas Euroopa kemikaaliõigusaktid parandavad me elu
- Miks on nanomaterjalid tähtsad?
Kes vastutab kemikaaliohutuse eest?
Meie elukvaliteedi parandamiseks kasutatakse igapäevatoodetes tuhandeid kemikaale – nii looduslikult esinevaid kui ka inimese valmistatuid. Alati ei pruugi aga olla põhjalikku teavet selle kohta, mis mõju need kemikaalid avaldavad meie tervisele ja keskkonnale. Euroopa Liidu liikmesriigid kiitsid 2006. aastal heaks uue kemikaaliõigusakti, REACH-määruse. Selle üks eesmärke oli koguda teavet kõikide ELis kasutatavate kemikaalide kohta, et tagada nende ohutu kasutus ja kõige ohtlikumate kemikaalide kasutamise järkjärguline lõpetamine.
Eesmärk: kemikaalide ohutu kasutamine
Kui ohtlike omadustega kemikaalide kasutamist piisavalt ei ohjata, võivad nad sattuda valedesse kohtadesse, nt inimorganismi, taimedesse, loomadesse, vette ja pinnasesse. Selle vältimiseks on REACH-määruses sätestatud nõue, et ettevõtjad peavad suurendama oma teadmisi toodetavate kemikaalide kohta ja edastama selle teabe klientidele. See parandab meie arusaamist ning suurendab teadlikkust kemikaalidest ja seonduvatest ohtudest.
Kemikaalide ohutu kasutamise eest kannavad ühist vastutust mitu osapoolt.
Ettevõtjad on kohustatud juhtima kemikaalidega seotud riske ja andma kemikaalide kohta ohutusteavet. REACH-määruse kohaselt peavad tootjad ja importijad koguma ning edastama teavet oma kemikaalide omaduste kohta, et kasutajad saaksid neid ohutult käidelda. Samuti peavad ettevõtjad järgima kaitsemeetmeid, näiteks piiranguid ja autoriseerimisnõudeid.
Klassifitseerimise, märgistamise ja pakendamise määruse (CLP-määrus) järgi tuleb ELi töötajaid ja tarbijaid ohtudest selgelt teavitada. Ettevõtjad peavad tegema kindlaks oma kemikaalide (ainete ja segude) kõik ohtlikud omadused, mis võivad põhjustada kahju inimtervisele või keskkonnale. Nad peavad kemikaalid klassifitseerima kindlakstehtud ohtude järgi. Ohtlikud kemikaalid peavad olema nõuetekohaselt märgistatud, et kasutajad – töötajad ja tarbijad – saaksid selgesti aru nende mõjust ning oskaksid ostetavaid ja kasutatavaid tooteid teadlikult valida.
Biotsiidimääruse kohaselt peavad biotsiidides sisalduvate toimeainete tarnijad andma nende ainete kohta teavet. Kõik biotsiidid peavad enne turuleviimist saama ECHA või riikliku asutuse loa. Biotsiidi toimeaine peab olema enne heaks kiidetud.
ECHA tegutseb ettevõtjate edastatava teabe keskse haldajana. Amet avaldab oma veebilehel teavet REACH-määruse alusel registreeritud kemikaalide ning nende klassifitseerimis-, märgistamis- ja pakendamisnõuete kohta. ECHA veebileht sisaldab ka biotsiidide ja nende toimeainetega seotud teavet.
Avaliku andmebaasi pidamise kõrval hindab ECHA teavet, mida ettevõtjad toodetavate kemikaalide kohta esitavad, ning koordineerib biotsiidide heakskiitmist ja turulelubamist. Kui andmed on ebapiisavad, võib ECHA nõuda lisateavet. Teadmiste ja teadlikkuse suurendamine võimaldab kõige ohtlikumate kemikaalide kasutamise järk-järgult lõpetada ja need ohutumatega asendada.
Liikmesriikide pädevatel asutustel on kemikaalide ohutu kasutamise tagamisel oluline roll. Nad teevad tihedat koostööd ECHA ja Euroopa Komisjoniga. Riiklikud asutused hindavad registreeritud aineid ja on aktiivselt kaasatud ECHA hindamisotsuste vastuvõtmisse. Liikmesriigid võivad teha ettepanekuid kemikaalidega seotud piirangute kohta, kui nendest tulenevate ohtudega on vaja tegeleda ELi tasandil. Samuti võivad nad teha ettepaneku nimetada aine potentsiaalseks väga ohtlikuks aineks. Lisaks hindavad liikmesriigid biotsiiditaotlusi.
Riiklikud järelevalveasutused peavad tagama, et ettevõtjad täidaksid kemikaaliõigusakte.
Ohutus rahvusvahelises kontekstis
Kuigi ELis on maailma edasipüüdlikuimad kemikaaliõigusaktid, ei ole EL kemikaalidega kaasnevate ohtude vähendamisel üksi. ECHA osaleb rahvusvahelises koostöös, mille eesmärk on kemikaalide ohutu haldamine ÜRO egiidi all väljatöötatud vastastikuste kokkulepete alusel.
Seosed teiste ELi õigusaktidega
REACH-määruse kohane ohtlike kemikaalide hindamine on vaid üks võimalus nende kemikaalide kasutamist ohjata. REACH-määrus näeb ette üldise lähenemisviisi, kuidas kõikjal Euroopas kasutatavate ohtlike kemikaalide arvu vähendada. Kahtlemata aitab see kaasa teiste ELi õigusaktide eesmärkide saavutamisele.
- Veepoliitika raamdirektiiv
See võeti vastu 2000. aastal. Direktiiviga kehtestati keskkonnakvaliteedi standardid vee jaoks kogu ELis. Üks selle eesmärke on määratleda väga ohtlikud keemilised saasteained. Veepoliitika raamdirektiiviga ettenähtud saasteainete määratlemisel saab kasutada REACH-määruse alusel saadud teavet. - Euroopa saasteainete heite- ja ülekanderegister (E-PRTR)
See loodi 2006. aastal. Register kogub liikmesriikide tööstusrajatiste saadetavaid keskkonnaandmeid. See hõlmab üheksat majandussektorit, millest üks on keemiatööstus. - Ohtlike ainete piiramise direktiiv (RoHS)
See jõustus 1. juulil 2006. Direktiiv piirab (mõningate eranditega) kuue ohtliku materjali kasutamist mitmesuguste elektri- ja elektroonikaseadmete tootmisel. - Elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete direktiiv (WEEE)
Direktiiv kehtestab elektritarvete kogumise ja ringlussevõtu eesmärgid ning on osa algatusest vähendada mürgiste elektroonikajäätmete suuri koguseid. - Taimekaitsevahendid
ELi õigusaktidega reguleeritakse taimekaitsevahendite turustamist ja kasutamist ning taimekaitsevahendite jääke toidus. - Konkreetseid kemikaale käsitlevad õigusaktid
Näiteks õigusaktid väetiste ja pesuainete kohta - Fluoritud kasvuhoonegaasid
EU Privacy Disclaimer
Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid, et tagada lehe parim kasutus.