Kes vastutab kemikaaliohutuse eest?

Meie elukvaliteedi parandamiseks kasutatakse igapäevatoodetes tuhandeid kemikaale – nii looduslikult esinevaid kui ka inimese valmistatuid. Alati ei pruugi aga olla põhjalikku teavet selle kohta, mis mõju need kemikaalid avaldavad meie tervisele ja keskkonnale. Euroopa Liidu liikmesriigid kiitsid 2006. aastal heaks uue kemikaaliõigusakti, REACH-määruse. Selle üks eesmärke oli koguda teavet kõikide ELis kasutatavate kemikaalide kohta, et tagada nende ohutu kasutus ja kõige ohtlikumate kemikaalide kasutamise järkjärguline lõpetamine.

Eesmärk: kemikaalide ohutu kasutamine

Kui ohtlike omadustega kemikaalide kasutamist piisavalt ei ohjata, võivad nad sattuda valedesse kohtadesse, nt inimorganismi, taimedesse, loomadesse, vette ja pinnasesse. Selle vältimiseks on REACH-määruses sätestatud nõue, et ettevõtjad peavad suurendama oma teadmisi toodetavate kemikaalide kohta ja edastama selle teabe klientidele. See parandab meie arusaamist ning suurendab teadlikkust kemikaalidest ja seonduvatest ohtudest.

Kemikaalide ohutu kasutamise eest kannavad ühist vastutust mitu osapoolt.

 

Ettevõtjate kohustused

Ettevõtjad on kohustatud juhtima kemikaalidega seotud riske ja andma kemikaalide kohta ohutusteavet. REACH-määruse kohaselt peavad tootjad ja importijad koguma ning edastama teavet oma kemikaalide omaduste kohta, et kasutajad saaksid neid ohutult käidelda. Samuti peavad ettevõtjad järgima kaitsemeetmeid, näiteks piiranguid ja autoriseerimisnõudeid.

Klassifitseerimise, märgistamise ja pakendamise määruse (CLP-määrus) järgi tuleb ELi töötajaid ja tarbijaid ohtudest selgelt teavitada. Ettevõtjad peavad tegema kindlaks oma kemikaalide (ainete ja segude) kõik ohtlikud omadused, mis võivad põhjustada kahju inimtervisele või keskkonnale. Nad peavad kemikaalid klassifitseerima kindlakstehtud ohtude järgi. Ohtlikud kemikaalid peavad olema nõuetekohaselt märgistatud, et kasutajad – töötajad ja tarbijad – saaksid selgesti aru nende mõjust ning oskaksid ostetavaid ja kasutatavaid tooteid teadlikult valida.

Biotsiidimääruse kohaselt peavad biotsiidides sisalduvate toimeainete tarnijad andma nende ainete kohta teavet. Kõik biotsiidid peavad enne turuleviimist saama ECHA või riikliku asutuse loa. Biotsiidi toimeaine peab olema enne heaks kiidetud.

ECHA roll

ECHA tegutseb ettevõtjate edastatava teabe keskse haldajana. Amet avaldab oma veebilehel teavet REACH-määruse alusel registreeritud kemikaalide ning nende klassifitseerimis-, märgistamis- ja pakendamisnõuete kohta. ECHA veebileht sisaldab ka biotsiidide ja nende toimeainetega seotud teavet.

Avaliku andmebaasi pidamise kõrval hindab ECHA teavet, mida ettevõtjad toodetavate kemikaalide kohta esitavad, ning koordineerib biotsiidide heakskiitmist ja turulelubamist. Kui andmed on ebapiisavad, võib ECHA nõuda lisateavet. Teadmiste ja teadlikkuse suurendamine võimaldab kõige ohtlikumate kemikaalide kasutamise järk-järgult lõpetada ja need ohutumatega asendada.

Riiklikud asutused

Liikmesriikide pädevatel asutustel on kemikaalide ohutu kasutamise tagamisel oluline roll. Nad teevad tihedat koostööd ECHA ja Euroopa Komisjoniga. Riiklikud asutused hindavad registreeritud aineid ja on aktiivselt kaasatud ECHA hindamisotsuste vastuvõtmisse. Liikmesriigid võivad teha ettepanekuid kemikaalidega seotud piirangute kohta, kui nendest tulenevate ohtudega on vaja tegeleda ELi tasandil. Samuti võivad nad teha ettepaneku nimetada aine potentsiaalseks väga ohtlikuks aineks. Lisaks hindavad liikmesriigid biotsiiditaotlusi.

Riiklikud järelevalveasutused peavad tagama, et ettevõtjad täidaksid kemikaaliõigusakte.

Ohutus rahvusvahelises kontekstis

Kuigi ELis on maailma edasipüüdlikuimad kemikaaliõigusaktid, ei ole EL kemikaalidega kaasnevate ohtude vähendamisel üksi. ECHA osaleb rahvusvahelises koostöös, mille eesmärk on kemikaalide ohutu haldamine ÜRO egiidi all väljatöötatud vastastikuste kokkulepete alusel.

Seosed teiste ELi õigusaktidega

REACH-määruse kohane ohtlike kemikaalide hindamine on vaid üks võimalus nende kemikaalide kasutamist ohjata. REACH-määrus näeb ette üldise lähenemisviisi, kuidas kõikjal Euroopas kasutatavate ohtlike kemikaalide arvu vähendada. Kahtlemata aitab see kaasa teiste ELi õigusaktide eesmärkide saavutamisele.